Salme külast välja kaevatud sajandi viikingileiu uurimine on riigi alarahastuse tõttu veninud. Jaanuari lõpuks loodetakse uurimise jätkamise rahastamiseks panna allkirjad Tallinna ülikooli ja Rootsi Uppsala ülikooli vahelisele lepingule.
Saaremaalt Salme külast 2008. ja 2010. aastal leitud kaht viikingi laevamatust on nimetatud ühtedeks viimaste kümnendite olulisemateks leidudeks, mis võiksid valgust heita Läänemere piirkonna viikingite ajaloole. Laevad peitsid endas hindamatut leidu, kui välja kaevati ka kümnete viikingite surnukehad. Uljamad teooriad väidavad isegi, et nende seas võis olla viikingite kuningas. Ometi on viikingileiu uurimine seni olnud tugevalt alarahastatud ja kulgenud soovitud tempost märksa aeglasemalt. Nüüd käivad läbirääkimised selle üle, et uurimisele paneksid õla alla nii Tallinna kui ka Uppsala ülikool.
„Õnnelik leid, aga õnnetul ajal. Ma tõesti ei uskunud, et see asi nii jääbki, et meie labor jääb lõpuks üldse ilma rahata. Ainult projektipõhisele rahastusele üleminek 2014. aastal pani Salme uurimisele tõsise paugu,” ütles Salme viikingileiu uurimisrühma juht Jüri Peets.
Ainult projektipõhisele rahastusele üleminek 2014. aastal pani uurimisele tõsise paugu.
Uurimisprojekti sihtrahastati Tallinna ülikooli ajaloo instituudi teaduse baasfinantseerimise vahenditest. Kuna projekt ei saanud Eesti teadusagentuuri taotlusvoorudest institutsionaalset ega ka personaalset uurimistoetust, tekkis olukord, kus juba käimasolevad uurimistööd peaaegu katkesid
Nüüd peavad ülikoolid läbirääkimisi koostöölepingu üle, mis annaks viikingileiu uurimisele uut hoogu. „Arheoloogina näen ma seda lepingut meie jaoks väga soodsana, sest see tagaks eelkõige võimaluse peaaegu kõigi uurimistööks vajalike analüüside tegemiseks teaduse tipptasemel ja parimates laborites,” ütles Peets.
Salme leiud. Foto: Vallo Kruuser
Lepingu järgi maksab Uppsala ülikool järgmise nelja aasta jooksul osaliselt Salme uurimisrühma liikmete töötasude eest ja katab ka suurema osa tööks vajalike uuringuanalüüside kulusid. Täpsemaid summasid välja ei öelda.
Ülimalt tähtis leid
Uppsala ülikooli arheoloogia- ja ajaloo-osakonna professor ning projekti „Viking Phenomenon” juht Neil Price sõnas, et Salme leid on üks aastakümnete märkimisväärsemaid viikingiaegseid leide. „See leid on ülimalt tähtis ning seal on selged seosed Rootsi ja Saaremaa vahel. See on imeline koostöövõimalus, aga ma tahan rõhutada, et see on Eesti projekt, mitte Uppsala ülikooli oma, ja nii see ka jääb,” ütles Price.
Graafika: Toom Tragel
Eesti teadusagentuuri (ETAg) hindamisnõukogu aseesimees ja ajaloolane Marek Tamm tõdes, et kogu Eesti teadustegevus on aastaid olnud krooniliselt alarahastatud ja konkurents uurimistoetuste pärast äärmiselt suur. Seepärast jääb igal aastal suur hulk väga tugevaid teadusprojekte rahastuseta. „Ajaloolasena on mul väga kahju, et Salme viikingileiu uurimine on olnud pikalt alarahastatud, kuid paraku hinnatakse ETAg-is kõiki uurimistoetuste taotlusi samade nõuete alusel ning määrav ei ole üksnes leiu tähtsus ja uurimisteema olulisus, vaid niisamuti uurimisprojekti teaduslik tase ja taotleja senine teadustegevus rahvusvahelises võrdluses,” ütles ta.
Kogu Eesti teadustegevus on aastaid olnud krooniliselt alarahastatud ja konkurents toetuste pärast on suur.
„Praegu on riiklikud prioriteedid esile toodud eri programmides, näiteks nutika spetsialiseerumise valdkonnad, riiklikult olulised rakendusuuringud ning eesti keel ja kultuurimälu. Tulevikus on plaanis uuritava teema olulisust Eesti ühiskonnale ja majandusele ka uurimistoetuste määramisel hindamiskriteeriumina tugevamalt sisse tuua,” lisas teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku.
Tööd tehti kohusetundest
Olude sunnil jätkusid Salme viikingileidude konserveerimisega seotud tööd suuresti uurijate enda vabatahtlikust huvist ja kohusetundest, sest kord juba alustatud töid ei saanud leide kahjustamata pooleli jätta. Leidude konserveerimine on väga pikaajaline protsess ja seega pidid uurijad pikka aega töötama peaaegu ilma rahastuseta, abiks ainult Tallinna ülikoolilt aastate jooksul saadud väiksed uurimistoetused.
Näiteks leidude leotusprotsess vältab kolm kuud ja ühte konserveerimisvanni mahub korraga näiteks neli kilbikupalt, kümmekond mõõka või umbes 200 neeti. Kokku oli leotamist vajavaid leide kaugelt üle kahe tuhande ning tänu kolme konserveerimisvanni pidevas töös hoidmisele jõuti enamik leide 2015. aastaks soolavabaks leotada. Alates 2016. aastast tegeleti Salme leidudega juba Tallinna ülikooli keskse uuringufondi rahastusel arheoloogia teaduskogude alluvuses ning jõuludeks oli leidude konserveerimine ja katalogiseerimine lõpetatud.
Salme leiudFoto: Vallo Kruuser
Tallinna ülikooli antropoloogi Raili Allmäe sõnul töötatakse Salmest leitud inimsäilmetega kogu aeg, kuigi töötempo on alarahastuse tõttu pärsitud. Kuna leiud on väga väärtuslikud, on Allmäe neid puhastanud ja säilitanud ka omast vabast tahtest.
„Et uurimisi läbi viia, on vaja neid inimsäilmeid natuke restaureerida, et nad oleksid uuringutes kasutatavad. Leidmise ajal ei olnud kõik säilmed heas korras,” rääkis Allmäe. Praeguseks on kõik säilmed puhastatud ja neid säilitatakse uurimiskogus, kuid uue lepingu ootuses võib lootusrikkamalt vaadata ka ideaaleesmärkide poole.
Koljule nägu
„Oleks huvitav restaureerida ka mõned koljud, et seeläbi neile viikingitele ka nägu anda ja näha, millised nad välja nägid. See on ajamahukas ja peen näputöö ning see on praegu veel unistus, et saaks inimestele näidata, millised need viikingid päriselt välja nägid. Luud karbis ei paku inimestele tegelikult ju midagi,” ütles Allmäe.
Ta lisas, et luustiku molekulaarsete uuringutega saaks väga palju informatsiooni selle kohta, millised olid maetud viikingite toitumisharjumused, päritolu, elustiil, haigused jne. „Molekulaarsete uuringutega saab uurida nende inimeste minevikku. Kui see inimesteni tuua, annab see meile väga palju juurde,” ütles Allmäe.
Oleks huvitav restaureerida ka mõned koljud, et seeläbi neile viikingitele ka nägu anda.
Kuigi Uppsala ülikooli ja Tallinna ülikooli koostöölepe pole veel allkirjastatud, algas kahe ülikooli sisuline koostöö juba möödunud aastal, kui Salme laevadest leitud loomaluude radiosüsinikanalüüside põhjal tehti kindlaks, et kaks laeva pärinevad ühest ja samast sündmusest. Varem oli õhus kahtlus, et laevad võisid pärineda eri ajastustest ja nende vahel ei pruukinud seost olla.
Samuti on tehtud meeste ja loomade hambavaaba isotoopanalüüse, kuid täpsemate tõlgenduste jaoks on vaja lisaproove. Siiski võib juba praegu öelda, et kõik Salmele maetud mehed ei ole pärit ühest ja samast piirkonnast, ja see on uurijatele väga oluline lisainfo.
Maetute geneetilisteks uuringuteks allkirjastati oktoobris Tallinna, Uppsala ja Kopenhaageni ülikooli koostööleping, mille kohaselt peaksid hiljemalt 2018. aastaks valmima analüüsid selle kohta, kas Salmele maetud viikingid olid omavahel suguluses. Kuna Salme viikingite DNA-d lisatakse ülemaailmsesse viikingite genoomi andmebaasi, saab kontrollida ka nende sugulussidemeid varasemate viikingileidudega üle maailma.
„Kõige kallimad ja aeganõudvamad n-ö strateegilise tähtsusega analüüsid, millest sõltub otseselt edasine uurimistöö, on praeguseks juba tehtud. Saadud tulemused vajavad ainult täpsustamist ja kogu leiumaterjaliga konteksti viimist. Näiteks teame me üldjoontes juba praegu, millal toimus Salme sündmus, kes olid selles osalejad ja kust nad pärinesid. Sündmuse täpsemaks dateerimiseks ja lahtimõtestamiseks tuleb aga siiski teha veel mõned lisaanalüüsid-uuringud. Ei tea, kas saabki kunagi päris täpselt paika panna, mis ajast see laev on, aga sajandi täpsusega öeldes pärineb see aastatest 700–800 pKr,” ütles Peets.
Kas Salmele on maetud viikingikuningas?
Salme maapõuest leitud laevad olid viimseks puhkepaigaks paarikümnele viikingisõdalasele, kes ilmselt saarlastega peetud lahingus üle 1200 aasta tagasi hukka said. Peale inim- ja loomaluude leiti laevade juurest ka hulgaliselt nooleotsi, mõõku ja kilpe. Leidude hulgas oli ka Skandinaavia laevamatusele iseloomulikke vaalaluust mängunuppe.
Salmelt leitud viikingid polnud laevadesse maetud juhuslikult, vaid selge struktuuriga, kus mehed olid hauda asetatud neljas reas üksteise peale. Seos Skandinaavia lauamänguga (fotol) annab aga aluse tööhüpoteesile, mis võiks näidata, et Salmele on maetud viikingikuningas.
Salme laevamatuse puhul on mehed seatud formatsiooni, kus kõige ülemises reas lebas kuus kilpidega meest. Teise ritta oli asetatud üheksa meest ja kolmandasse kümme. Erinevalt kolmest ülemisest reast olid viimase rea mehed maetud laevaga risti. Teooria järgi on mehed maetud lahingurivistuses, kus viimane rida annaks kogu rivistusele külgkaitse.
Salmelt leitud hauas on teise rea keskele maetud 173 cm pikkune noor mees, keda mõlemalt poolt ümbritsevad üles tõstetud mõõkadega kaaslased. Laevamatusest leiti hulgaliselt vaalaluust nikerdatud lauamängu hnefatafl nuppe, kuid teise rea keskele maetud mehe suust leiti nupp, mis tähistas kuningat.
Delfi TV saates „Sensor” ütles Salme projekti juht Jüri Peets, et lihtsõduritega võrreldes on selles lahingus langenud väga palju kõrge staatusega viikingiohvitsere. „Kalliskividega ilustatud mõõk ei ole päris tõsises tapluses kõige tõhusam vahend. See on pigem esindusrelv või staatuse sümbol. See viitaks, et tegu võiks olla mingi saatkonnaga või spetsiaalmissiooniga seltskonnaga,” sõnas Peets.
Vaata ka "Sensori" videot:
http://tv.delfi.ee/saated/sensor/sensor-saaremaa-leid-voiks-teha-eestist-toelise-viikingiriigi-miks-siiski-kolab-salme-viikingite-laul-kurtidele-korvadele?id=76224051
Allikas: http://epl.delfi.ee/news/eesti/uppsala-ulikool-pan...